Kevad on käes ja ühes sellega on märtsijänesed kallal paljudel. Ma olen alati teadnud, et noorus on igav aeg. Alles viimasel ajal on põnevaks läinud. Istun mina näiteks täiesti rahulikult, ajan omi asju, ja korraga prantsatab mu kõrvale keskealine kiilanev jõmm. Ja kohe hakkab rääkima, üldse ei keeruta. Tal on armukest vaja. Number kahte. Ühest enam ei piisa. Et nägi minu sõrmes ka abielusõrmust ja mõtles, et mis oleks…Ei, väga viisakas oli muidu. Lihtsalt jutu sisu jättis soovida…
Paar tuttavat räägivad täiesti avalikult, kuidas nad omi naisi petavad. Ma ei saa aru, miks sellest niimoodi kirema peab? Austage vähemalt omi ametlikke naisi sellega, et olete vait. Kedagi ei huvita, kuidas sa…
Või noh, vähemalt on siis järgmisi ohvreid ette hoiatatud.
Miks siis sellised pere loovad? Aga sellepärast, et see ei ole vaid suurte inimeste pärusmaa, väiksed inimesed tahavad ka elada. Ja tihtilugu ei suuda oma eluarmastust ära oodata, veel vähem hoida. Endile valetades hakkavad kooslema. Kui tunne tuhmub, siis ilmnebki argieluline küündimatus, eneseõigustused ja süüdimatuse mullid. Suhted on tuumateadus ja väikestele inimestele ei saa pahaks panna, et nende moraal pole iga olukorra kõrgusel. Kibe ja armukade jumal viskab kõigile vimkasid eluteele.
tekst aadressilt http://elisemaailm.blogspot.com/
